Maastik tihastega

Mul ei ole vaja seda külma ilu,
lumehelveste selgeid korrapäraseid jooni,
pikka sirget alleed,
mille lumega kaetud puud viivad jäälossi,
jäälossi, kus hõõguvad kaminas virmalised.
Irbisenahast mantlis kuningas
silmitseb mind.
Lähenen ja suudlen ta veretuid huuli,
mis põletavad,
kuid mitte kuumaga.
Põgenen!
Samad lumised puud joonsirgel alleel,
kuid ma ei jälgi enam lumehelveste võluvat tantsu.

Astun rohule.
Mu jäisetest sammudest kolletub iga lible.
Ma sulan pikkamisi sellest jäisest lummusest,
vaid huuli veel põletab see veider suudlus,
mis ei soojendanud,
vaid kattis jääkirmega südant.
Õnneks ainult pealtpoolt.
Ärkan unest.
Kergendusega näen:
ei lennanudki ära tihased
mu vaiksest suvisest aiast.
Võtan päikesesooja kivikese,
hoian peos,
et sulaks jääkirmega kaetud süda.
Pikkamisi laskuvad mu paljastele õlgadele
tihased.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard