Lootusetus
Tajun hingetuna lootusetuse otsatut pimedust,
taas pettununa maitsen elu jagatud kibedust.
Ei suuda lohutust anda tuulgi -
enda rüppe haarates, hellalt paitades mu huuli,
ka vihm pakub lohutavat seltsi lakkamatule silmaveele,
justkui tühjusest satud veel viimast korda mu sihitule teele.
Nagu võõrast - kõnnin Sinust ma läbi,
ei ole peatamas mind ükski vägi.
Minult soovida Sul enam midagi ei ole - ei ainsat sõna ega pilku,
jäta endale mu süda, mis vihapisaratest tilkuv.
2
08/08/2018
Armastus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud