Koju tagasi
Me kunagi kokku ju saime.
Seal paigas, kus rohtune aas.
Kohas, kus metsad täis vaime.
Ning talvel on lumigi maas.
Kas kohtuda võiksime jälle?
Et näha, mis saanud on meist.
Võtta veel üles need jäljed
ja emmata teinegi teist.
Elu on viinud meid ära
ja rajad on rohtunud teel.
Ei silmades pole meil sära.
Ega ergas ei ole me meel.
Koju tagasi tulla ma tahan.
See on ka ju minugi maa.
Kuid ei aita ei valu, ei hala.
Sind iial ei tagasi saa.
59
22/02/2022
Elu
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud