Kõik on möödas.
Kõik on möödas.
Algab uus ja loominguline,
kuigi keha mäletab veel vana.
Ta unustab ja puhastab end vanast,
et sukelduda uude ja tundmatusse,
uude ja huvitavasse,
rõõmsasse ja kütkestavasse ellu.
Kas mina olen see, kes manab naeratuse Su palgeile?
Või on selleks Su enda peegelpilt?
Su enda igavikuline sära?!
Kõik, mida tahtsid öelda, on öeldud.
Sa oled kuuldud.
Su sõnad said öeldud.
Need ei ole mõeldud tuulde loopimiseks või tulle susisemiseks,
vaid keskööl, ma kuulsin ja ma tänasin,
ma võtsin vastu kõik ja palvetasin.
Palvetasin
armu, lahkuse ja südikuse poolt.
Loovuse tervendava vaimu poole,
iseenda tervendamise ja kooshoidmise poole,
et ma hoiaks ennast SIIN ELUS, nendes kingades,
mitte, et otsiks ennast ei minevikust ega tulevikutreppidelt.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud