Ma olen tühi.
Ma olen tühi,
ma olen tühjus,
ma olen kõik ja mitte midagi.
Seega olen ma ka kõiksus.
Kõik Sinus.
Või ka lõpmatus.
Õudne lõpp või lõputu õudus, Sa alati küsisid.
Ma ei tea.
Ma ei tea vastuseid ja ma ei otsi enam vastuseid,
ma tahan olla,
tahan õppida olema ja igast lillelõhnast äratada oma meeli
uskuma suuremasse armastusse, kui mu hinge iialgi võib mahtuda.
Äratasid mu hinge sügavast talveunest,
kui olin unes,
olin eksinud,
olin kuskil tühjuses,
ootamas kedagi ja midagi,
teadmata endast kui Loojast ka
mitte m i d a g i.
Aga ometi?
Nad ütlevad, et armastus on jääv.
See ei hooli riigipiiridest ega vahemaadest ega piltide arvust,
see jääb südamesse.
See jääb sinna isegi kui inimesed ei kohtu,
isegi kui silma ei vaadata,
isegi kui enam üksteist kirikutrepil pühapäeviti ei oodata.
See jääb.
See aeg-ajalt tuleb meelde...
nagu suvine briis..
ja viib Sind hetkega tagasi sinna hetke, kus tead,
et oled ja olid KOHAL.
Kohalolu hetke.
Järgi luuletajat
