Olen see, kelleks loon ennast olevat.
Arenda ennast, areneb ka maailm.
Ava ennast, avaneb ka maailm.
Usu endasse, usutakse ka sinusse.
Arvatakse, et ma olen kõva sõnavõtja ja lobiseja,
tegelikult mulle meeldib hoopis kuulata.
Ma kuulaks hea meelega ja olen kuulanudki palju
Jordan Petersoni kõnelusi elust ja olust.
Ma ei karda oponente, ma ei karda vaidlusi,
ma ei ole kakleja, ma võin olla väitleja,
aga iga hea väitlus,
peab olema põhjendatud.
Ma kindlasti ei tule ära võtma kellegi mehelikkust,
seda pean aeg-ajalt meelde tuletama,
selles kehas ma olen naine ja selleks ma ka jään,
mul ei ole mingeid kalduvusi mujale poole eales olnud ega saa ka.
Mulle lihtsalt meeldib mõelda ja arutleda,
aga ausalt öeldes ei vii see mind eriti kaugele.
Heal juhul järgmisel Alzhaimerini.
Tuleb talletada ainult nii palju infot, kui kasutad.
Mida sa endasse kogud nagu reservuaari,
lase vabaks.
Keegi ei vaja su mõtteid lõpuks,
mida nad teevad nendega?
Kui tualettpaber otsa lõppeb,
võid sa kirjamustana sattuda just sinna veega kabinetti ühiseks kasutamiseks?
Miks raamatuid üldse müüakse ALLA HINNATULT?
Millal saab nende aeg läbi?
Miks on meil veel liiga vähe ajatut kirjandust, mis ei aegu?
Miks me räägime liialt sellest, mis on hetkel, selle asemel, et keskenduda sellele, kes me oleme?
Me võime ajalehe artikleid kirjutada mitte millestki.
Küsida arvamusi, uurida.
Mida see päeva lõpuks meile annab?
Mida on andnud mulle mu 10-15 aastat uurimust?
Kuhu ma jõudnud olen?
Spiraalis ikka samassse kohta, olen see, kelleks loon ennast olevat.
Järgi luuletajat
