Must auk

Olen võtnud tiba
Käin
mööda teadvuse tunnete
hämaraid paiku
Mu inimesed ja elu on liba
Näib
mu südame salajais soppides
valitseb vaikus

Mu südame varjatud tuba
on tühi
ometi tean- ma nii kindel
sind ootele jätsin
Pidid ootama luba
ei tohi
minna- mis siis et ma naise ja lapsed ja elu
vahepeal võtsin

Pean kallama unustust juurde
Jah valan
ja leian su- olgu et silt on ukse peal keelav
veel tumedam sügavam teadvuse paik
Ei valgust- ei tunnete mõtete keerde
nii sala
su olemust kujutlust jäägitult neelav
mu tundmuste kosmose mustendav auk

Jah- selles pilkases pimedas kindlasti sina
ma tulen
mult kistakse ukse peal naerud ja nuuksed
suudlused embused paiskuvad vastu vist
Selles pöörases pöörises tean et ka mina
päriselt elan
su käed sinu nahk sinu lõhnavad juuksed
hetk enne teadvuse lõplikku kustumist

Hommikul ärgates pea tundub tiba
varasest valusam
ise ei teagi ma enam kus käisin
oma südame sõgedal sunnil
Elu ei ole enam nii liba
elu on elusam
aga ma olen nii tänulik- oled mul olemas
mõistuse hämaral tunnil

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard