laseks nüüd oma päeva pisut ka märtsikevadet sisse

*
Valguse kevades

ärgates märkad
maja täis on valgustulva
köök kella tiksumist
päev kõik toas
üle kuldand
kuulda vaid vaikuse
tukslemist
tunned kuidas pung
läheb akna taga päiksest
raagus oksal soojaks
iga hetke elu kuldset
aina juurde voolab
*

nüüd iga perve
põõsa aluse
lumest puhtaks lakub
päike oma pika keelega
mu silmad põsed
kõik meeled ka
nad haljendaks kui maa

jää all ojade nirisemine
öö paneb helisema
rahutuks teeb une
hetke kumisema
*
Maarjale

on kevad prantsus keele tund
õunapuudest aias
klassi tulvab õitsmissund
muuks enam meeli pole
kui päike linnas hetki segab
omatahtsi nad korraga
on lahti kõik sus sees
kõrvetab sind õiteleek
kui armumiseks

Sul tuju tuleb äkki
hetk visata see kildudeks
sest vappudes siis nutta
neid õhku pildudes

*
Sul ei ole vaja
midagi seletada
tõuse ja lihtsalt mine
jasmiinipõõsa õitsemine
ei jää sellest katki
katke valguse
tulemine päeva
hing ka tema laseb
valust viimaks ehk lahti
kui ära on näinud
Sinu järel ukse sulgumise
*

mul on rõõm Sind näha
miks peab sõnadega
seda hetke veel täitma
kui pea kohal on kõrge taevas
haljaks läinud maa
kibuvits õitseb päikese käes
meie Sinuga
kaks kohmetunud inimlast
otse silma vaadates
ulatamas üksteisele
oma hinge ja käe
*

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard