midagi ehtsat
äkki linna serval sööklas
puhked nutma
lume lagust purjus sõimust
tuule käes ripakil aknast
tema räämas tahmund ruudust
et keegi elu su õde
litsiks rämedalt hõigub
midagi ses ilmas
ka kevadega pole muutund
hing vappudes
end tühjaks nutta nuuksub
kuni päikselaik seinalt
teda hellalt puutub
*
ma täna unes
nägin Su pisaraid
ärkasin üles
et kuivatada neid
kuid Sind ei olnud
tuul üksi käis trepil
tõi hangedelt lund
vastu akent peoga virutas
siis aihtus see ime tund
õitsva oksana
mis päeva end sirutas
*
ah millal see oli
lõi metsa lainetama vees
Su hele aerulöök
vastu loojangut toetusime
vastu õhtu puna
oli august tähed öös
Su põse valus hõõg
see siiani veres veel kumab
nii kõrge ja puhas
*
seal kus õhtul klaver
mängib praegugi Chopini
kumab eha samet
uste valgeil ääril
koos on sõbrad
lille lõhn ja puude varjud
oled armund
üks lind sus igal sammul
teiste õnnest karjub
ainult enam sina
ei lähe sellest aeda
heida endalt lina
vahi tähistaevast
*
lihtsamast lihtsam
äkki on see
mind sa enam
ei armasta iial
mida ma eal ka ei teeks
kustund tähena
näed et kiirgab
kleidis tumedas
käima hakkab nüüd elu
päevade viisi
vaid pilvi ja rohtu
värvituks peseb
ainult päiksele
kohmab tere
kui see tõuseb
valus ja ere
Järgi luuletajat
Kommentaarid
lille
Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: lille
- Lisatud: 09/04/2022 14:34
- Kategooria: Kategooriata
- Vaatamisi täna: 1
- Vaatamisi kokku: 943
- Kopeeritud: 1
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud