-

ühtviisi tuikab veres
koivalges kiivitaja kaeblemine
mets helerohelises vines
päev valus ere

põld kus lõppes külv
algab elu ime
surm ja sünd
korraga on hetkes ühes

ja sina ise
hammustades huulde
teel tundi uude

*
Czeslav Miloszit lugedes
Sõja üle elanutele mõeldes

vanade meeste luuletused
on sama läbipaistvad
kui tilgad vihmast oksal
sarnanedes täis kasvanud
lehtedele puul

kui paljud sõnad
linnade pommitamisel
ära on põlenud
jäänud mürsulehtreisse oigama
surema nõgestesse
neilgi mida surm pole
puudutanud
puudub endine värv lõhn
suult suule lähedus
nad ära lõpetasid
Sinuga koos oma õitsemise
hinge söestunud maastikel

nüüd uuesti ometi neis
kasvab rohi
kuulda vere kohin
elu igavene sosin

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard