näppisin eile õhtul paar tundi vanu värsse

Näppisin eile paar tundi sõnu

lööb meeled õhevile
teel metsas põllul aias
nüüd lume sulamine
õhus sääse pirin
küla kohal kure lend
ka sina ära
ei tunne enam end
kui joodavad su
päeva päikse hellus lembus
märtsi sinas
lõo kristalne kõrge triller
õitsva kraavipaju
esimene embus

*
nüüd kodus õitsvad
ristiheinad
tuul mängib lille lõhnaga
Ernst Enno

kuis hetkes olla võib
nii palju heledust ja leina
selle hetke kõrvale
mul midagi pole panna
mis suudaks seda
sõnades aega edasi kanda
*
Isa ma ei suuda
Püha Paavst Franciskuse kombel
Sinu käest paluda
andesta inimestele
sest nad ei tea mida teevad
kaks tuhat aastat on see
nii juba olnud ma ei küsi
kui kaua see kestab veel
varesekarva on läinud
mus ääretut vaikust ja kurbust täis meel
meist keegi ei tea
millisena homme leiame ta eest

12.04.2022

Midagi pastoraalset

Kuu on üleval taevas
kõikjal koldne valgus
elanud oled mõnda aega
ikka veel ära ei harju
hobu läheb üle põllu
vaatad talle järgi
nüüd on metsaga kõrvu
keset varje märgi
hobu läheb tuleb õhtu
üleni taeva alla
siristab niidutirts
päevast maha jäänud lõhnu
pimedus valvab
hoiab kinni niidet kink
*
tühjuse kõiksust
kaua näinuna
ta kõrbetes aastaid käinuna
avastab viimaks otsiv silm
olemas on hingede
helendav ilm
*
kui kaugel jälle see
au olgu Jumalale kõrges
maa peal rahu ja
inimestest hea meel
kui taeva all vaid
linnu tahmav leek
kõrv kuulatama
pingsalt peab kahurite
vaikust rebestavat keelt
hing oma hirmunud meelt
*

22.oktoobri õhtul

te pidu jätkake
kui ära lähen teie seast
uuesti te täitke klaasid
mis sest et hõrenevad read

puude raagus võrad
uuesti valgust lasevad läbi
endiselt sõbrad
valus on elada häbi

sellest et pea kohal katus
laual vein ja leib
elu suud sulle pakub
harv on lein

ei oska olla ajas
tea kel anda kätt
vaim ringi kolab
justkui hulgus, pätt

endiselt sõbrad
valus on elada häbi
tulla samamoodi
päevast läbi

22.oktoobri õhtul

maailm on hullupalat
kus ka sina
kinniõmmeldud käistega särgis
aeg-ajalt ringi liigud

vahel valgusest päevas
ent siiski hakkab palav
vastu hetki liibud
suus elule
lahvatab põlema kiitus

*
kui valge on praegu
meie tuba
kus aknalt jää
on ära suland
läbi sinise ja märja ruudu
valgus vaob
nii põletas kord suudlus

kui kaua puudust
sa tundnud oled päikesest
taeva sinast akna ruudus
maikuu äikesest
et valgus
talvest pääsend valla
mind hommikuti
üle kallaks
õhtuni mu samme valvaks
sa haljendama kevadvihmast
läheks üleni kui kased mäel
sind iga hetk teeb veidi ihnsaks
kui annaks neid sa oma käest
*