kevad ja Emajõgi

Emajõe kohal kummargil sillal

taas valgusest jääd haigeks
päeva kergelt armud
nii tumedalt nii ebamaiselt
kui puudel tagasi on varjud
hing unes sellest karjub

kui vetetulv viib allavoolu
jääd ja prahti
hing silla kohal kooldus
veest taevast ahmib
sa sellest joobud

kui puudel pungi läheb lahti
ummisjalu salamahti
sa jooksed õue
mõista tahad äkki keelt
mis purju paneb meelt

*
Pompei roppe graffiteid lugedes
äkki silm leiab seinalt selle
millest võpatab süda
ka kogu maailma kulla eest
ärge müüge hommikul turul
orjaks mu meest
aastatuhanded ära on mühand
endiselt vulkaani tuhast
välja kaevatatud maja seinal
mööduja pilku püüab
see ahastav karje
see taevani tõusnud palve

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard