Usalduskriis

Mõnikord lugedes ennast
lugedes saadetud kirju ja luulet
ma ehmatan
mul oleks justkui saladus
justkui reedetud oleksin
mul oleks justkui keegi teine

Ühel päeval aiman tõde
kahtlustan alatust
mul oleks justkui afäär
justkui armuke oleks
ühel aiman- teisel usun ennast ja eitan

Loen oma kirju ja ahastan
taas need siivutud ettepanekud
need komplimendid
ja need tähelepanuavaldused
võõrastele naistele
miski ei jäta kahtlust
et ma ei ole truu
et mul on keegi
keegi teine

Mida teha
ma ikka veel ei suuda uskuda
et olen seda kõike enesele teinud
EI EI EI
Ma ju usaldasin ennast
jäägitult usaldasin
kogu oma hinge ja südamega
ja kogu oma elu usaldasin
ning nüüd SEE

Peab ühel päeval end kokku võtma
ja endaga tõsiselt kõnelema
nii et ei jääks võimalust põigelda
võimalust välja keerutada
et selguks tõde

Aga kui tõde on halvem
saagu siis halvem
aga kui ma jätan enese maha
aga jätku ma pealegi
selline salatsemine sööb hinge seest

Rääkisin endaga
ma ütlesin kohe enesele et arusaamatus
aga ma nägin et ma valetan
ikkagi ütlesin ma et usalda
kõik saab korda

Otsustasin uskuda siis seda ilusat valet
eelistada karmile tõele
Ja kõik saigi korda
mõni kuu hiljem ei olnud
ei kirju ei flirte
ei komplimente ei luulet
aga enam ei olnud ka
seda tõelist mind

Kuidas niimoodi edasi elada

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard