K. K.
Tean sind alates sellest ajast,
kui olid põlvest saati.
Kui kandsid ees põlle
ja otsisid võililli.
Punusid neist pärgasid
ning kutsusid mindki.
Sinine oli taevas
ning päike säras.
Mängisime keksu
ning Sa võitsid alati.
Sedasi ma leidsin lille umbrohu seast!
Kui läksid kooli,
sattusime kokku,
ütlesid "tsau"
ja läksime viimast korda lahku.
Nägin sind läbi aastate
ja kuidas Sa kasvasid suureks.
Ma Sind kogu selle aja armastasin,
kuid kui olin Sulle lähedal,
siis liiga kiiresti lõi mu süda -
ma ei julgenud Sind kuidagi välja kutsuda.
Jälgisin kuidas muutusid,
kui tulid uued poisid õuele.
Sa olid populaarne,
päästsid elusid,
kuid minu elu ei tähendanud Sulle midagi.
Mul ei olnud kunagi närvi Sind kõnetada,
kas minu aeg on läinud
ning kas see ongi minu tulevik?
See lill ei kuulu minule
ja miks peakski?
Järgi luuletajat
