veelkord Elisabethi kohvipausile mõeldes

neid päevi palju oli
kus näis su tuppa
ainult tuleb elu
kogu inetus ja kurjus
hing katki
ka ise ilmas ringi käid
kui hull või lurjus

hetki loopisid
laiali kui prahti
vaid valust saaks lahti

siis kevadena mu
päevas äkki olid Sina
verre tagasi tuli õitsmisiha
silma pisar
unund õrnus sinitaeva
lõputu kõrgus

tsüklist „Poisiiga“