Jäämehe armastus

Mu jäämehe süda on purunud
kohati sulanud pärliteks punasteks
kohati kildudes katmas maapinda
juhtus kui olin ta surunud
taas enese kallisse rinda

Süda oli suurem kui enne
enam ei mahtunud
hetk varem olin kogenud õnne
hetkeks olin tundnud sind
mul südant polnd- piisavalt külmunud jahtunud

Südametu ma jäämees nüüd olen
teistele lõpmata kuri- sul lahke
naeratan isegi jäämehe naeratust
õhtuti aknaaluseks tulen
no vahtige naabrid- mu tundmusi nähke

Siis aga polnud südant ei sind mu jäämehe naine
kõik oli kevade tulvades sulanud
kõik oli talvistes tuiskudes kulunud
ja minul polnd südant- pärlid ja puru viis meresse laine
olgu et palunud anunud ulunud

Mu sulanud pärlitest süda läks vette
voolas ära merede poole suurvees
üks tüdruk tuli lohutas kenasti
ütles et südame kaotusi tuleb ikka ette
tüdruku suurim viga- olin jäämees

Ühel hetkel kui kohutav paine
ma seisin su kohal
sa tüdruk- see lohutav naine
su verine süda mu jäätunud käes
julm irve näonahal

Käin tihti ja noolin
seda tabamatut mida jäämehes pole
ehkki külmas ma elan ei soojusest hooli
tõmbab kui magnet mind lahkete juurde
kes vaatab mind korraks- lõpp niisama kole

Mõnikord leinates aastate kadu
meenutan olemata armastust tundeid
sammud kord tulevad natuke tuttavad
möödujaid minust olnd sadu ja sadu
nüüd aga peatuvad ära ei rutta nad

Tulid külmunud südame sunnil
tulid mu kadunud olnud jäänaine
pakkusid südant et suru-oma rinda see suru
sealsamas sel pilgul sel tunnil
lõhkusin sinugi südame maa peale puru

Siis alles ärkasin
sinu kaames näos ei võpatand närv
sa olid seesama olematu õnn minu ammusest elust
nüüd alles märkasin
lumes aga punetas purunud südame värv

Lähme siis koos- kaks südameta jäätunud hinge
ärme hoolime kellestki- kaugele ruttame
vingume tuisates aknal jääroosis
vaid tuleme tagasi vahel et võtta te
südameid puruda kildudeks hange

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard