veebruar

sõbrad ära lähevad
su elust tasahilju
kui uksi paugutaks
vähemalt
kui öelda saaks endale
mingu
kes enam sult küsib
kui pime saab otsa
ronka raoga kohtad
millal peame valguse pühi

kui hoiduda oskaks
nüüd minemast raagu
eksides mure otsa
taluda ta naabrust

*
hingki on lind
mis lendleb aja kohal
ta tõusmisest
laskumisest
kaeblemisest
hõiskamisest
vahel veres on kohin
salasosin

*
hing ära end kui lööb
vastu sõnade vahedaid servi
pageb pimedusse rõõm
hetkete hõõg
kõrvetab valusalt sõrmi
vastu kohisevat puud
toetu siis selg
kuni rahuneb meel
päev jälle on lahti ees

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard