Liblikas
Aitäh liblika eest.
Hindan seda kõrgelt.
Metamorfoos.
Röövikust liblikaks.
Ära vaata nii nagu meeldiksin,
see loob mulle rida mõtteid, millele võin hakata vastuseid otsima,
ka öösel, kui keha peaks puhkama.
Ma olen alati öelnud, mida keegi peab tegema,
võib-olla seetõttu õpetaja amet ongi mulle sobivaim,
aga ma pole tahtnud neid juhtida,
vaid anda enda vigade kaudu neile võimalus neid vigu mitte teha,
et neil oleks parem, et mul oleks parem?!
Ka see võib olla ego peidetud mäng.
Ja kui ma egoga pidevalt vaidlen, keerlen ja tiirlen,
ennast peidan, kus tean siis, kus ja kes olen mina?
Ma ei olnud enne ühestki asjast sõltuvuses,
ei tea, kas olen praegugi.
Katkine süda tookord lõi peeglisse killud,
mis viisid rajale, kus on keeruline, raske teistmoodi,
kus on pisaraid, aga ka rõkkavat naeru.
Ma ei tulnud siia esinema, vaid
enda tunnetega tasakaalu sõlmima,
kooskõla looma.
Nii nagu muusikagagi.
Loon, et olla.
Elan, et luua.
Elan, et olla elus.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud