Kuidas võtta.
Nad ütlevad, et ma ei oska armastust vastu võtta
ja nad ei eksi.
Ma ei oskagi.
Keegi pole õpetanud ja taas pean olema iseõppija rollis.
Kuidas võtta vastu armastust, sest annan ma ju kohati isegi rohkem, kui võiks ja saaks.
Misantroop.
Nad ütlevad. Samas mu töö ei eelda seda, et inimesi hoiaksin endast eemal või et ei peatuks nende silmad minu omades.
Tulin selleks, et jääda ja luua.
Olla ja olla nähtav, eelkõige iseenda jaoks.
See kogus või grammike, mis mul iseenda jaoks enesearmastuse varasalves on kogutud ja jäetud,
see kuulub mulle.
Ühtlasi annan kõik muu ära.
Töötan ennast nõrkemiseni, südame haavadeni.
Haavu ravin üksinduses, haavu ravib üksildus.
See kõik on nii paradoksaalne, et näib mulle sobivat.
Tekib ainult kahtlus, kuidas edasi? Kas see kõik on jätkusuutlik? Püsiv?
Roheline?
Põlved ei vaja plaasterdusi, tänan pakkumast!
Nad vajavad esiemade ja -isade vigade mitte kordamist, programmide maha laadimist ja selgust ning teadlikkust, milline on minu tee ja milline mitte ja millised aarded võtan neilt kaasa ja millised olen nõus vabaks andma.
Järgi luuletajat
