Armastuserongis pole ajal kiire

Unenäo puudutusest
äratasid mind üles.
Oma ajatu hinge väega,
puudutades mind,
armastava käega!
Kas kuuled? Ma armastan sind
Tões ja usu Jõuga
Jumalikkuse sillal.
Kõik see juhtub täna, mitte, millal?
Tõin su siia vaatama öötähtede sära,
Et olla sinuga eemal
Seal kus pole kära.
Ma puudutasin sind
Et ära segada meeled
Ja üheskoos põimida keeled
Et üheskoos teha asju
Siin ja sealpoole piire
Ajal ei ole meie jaoks enam kiire.
Sest igavese armastuse rongis peatub
Alati ruttav aeg, mis üritab sind
Emotsioonide tulva matta,
Halli ürpi katta
ja armastuse ette panna ajalisi piire
Ja sättida eksitavaid radu
Justkui puu otsast õuna pakkuv madu…
Ei, armastuse rongis on ajatu tunne
Ja vaateaknast möödumas elud
Mina-sina, sina-mina
Kaks poolikut ühes terves tundes
Ühes terves elus!
Ühes terves suures meie tundes!
Igavesest ajast igavesti!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard