oh, jumal

Lillele

kaua võtab aega
väga kaua
enne kui pilvel lased olla pilv
lillel lill mäel mägi jõel jõgi
põllul põld metsal mets
kärbsel kärbes rohul rohi

muutub suureks sinu jaoks
nende omailm
peatub sellel rahus silm
vaatamas neist enam väsi
vaim nende olemist
puutuda käsi

*

tsüklist „Poisiiga“

mu arm
me hinged kaua
on vaikinud
las nad nüüd öö läbi
ahnelt räägivad
janustena oma keeles
kuldseks säratavad
meeled kuni valgus
meid sellest äratab
saadab päeva teele

*
oh jumal kuidas
mu poisiea
hommikute värskusesse
Sa valgusena tulid
mu laupa põski huuli
puhtaks suudlesid
plikaohtu käed
panid ümber kaela
vastu mu elu liibusid
hinge arutult kiindusid
ei teadnud ma
see aeg on milline laegas

vaid mälus Sinu ees
nüüd tänus põlvitada saan
mu hommikuvalguste arm
nii kõrge kus oli taeval kaar
kibuvitsana õitses
Su plikalik sarm

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard