Loodus
Metsavahel ringi kondas,
väike karupätakas,
ninapidi samblas nuuskis,
käpa all olid mustikad.
Karupoeg oli nõnda armas,
karvane ja pehmeke.
Meelitas end silitama,
kallistama, mopsutama.
Kus on aga karuema,
äkki polegi tal teda?!
Tavaliselt karuema,
jalutab koos poegadega.
Vaevalt nõnda mõelda sain,
kui põõsas kahte-lehte käis.
Sealt välja tormas karuema,
möirgas nii, et mets kõik kajas.
Nüüd ei võta ma iial kaasa linnupoja,
kes samblas tasa siutsub
ja teeb hädakisa.
Küllap passib kuskil linnuema
ja mind ei aja enam mure taga.
314
09/06/2022
Elu
Järgi luuletajat
