proovisin pisut hõlmata

Noorte luulealmanahhi „Grafomaaniat“ lugedes

ah kõik see tahab alles veel
sõnadesse voolamist
mu oma veri soontes
tema hõõgumine jahtumine naha all
su sõrmede paitused mu näol rindadel
tühi õhtune tramm meie pilkude puudutused
pokaal veini üksteise vastu liibumine
tantsides õhtu hämardumine
lehtede langemine sügisel linna pargis
tänavalaterna posti vari kuu veelombis
see mis kärestikuna vahutab ja tormleb mu
sees alles on riimideks saamata
kõige hullem et ma ei oska kõige sellega
midagi peale hakata
rusikaga kildudeks raksata
otsast peale uuesti hakata siis surra sellest
ei miski tähtsam on alles tegemata
mida öelnud pole veel mulle palavikus meel
suus kuivaks läinud keel mind kogu aeg silmapiiri
taha manav sõnade lõputu tolmune tee

jah kuhu on jäänud armastus ja surm
sind purju jootev elu hurm

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard