Mõte
Suured varblased,
rasvunud tihased,
kaneelivärvi pirakad hundid
ning nende enda loomastunud orgunnid
Ma patran niisama,
ajutorm,
sõnad,
mis lihtsalt tulevad pähe
Gangreeni vaetud vana liblikas,
võrgendkoi sööb ära mu tuhkpuu heki,
ei saa midagi teha,
elu kui selline
Pehme kangas katab sinu näo,
sööd konservkilu,
roosa ja kange kollane -
need on ülimad, kui sellised
Ahvipärdik tuleb kahel jalal,
ütleb, "Uhuu",
vaatab,
taevas noorkuu
Ja sedasi,
hüppab üle heki,
nagu puhtalt,
ei jää üldse kinni,
seejärel teeb naljakat häält
ning asub teele
Ta ei tea jahimehest midagi,
tema südames on banaan
ning mangod
ning apelsinid
ning väikesed kookospähklid
Nüüd siis jahimees
ja tema ustav kaaslane:
Vana jahimees enda ustava sõbraga,
sööb Taani linnas vanu läppunud
kanga kilde
ja tal on sellest suva
Ta on juba pensionieas,
ei ole tal vaja jahti pidada,
ei ole tal vaja kella vaadata
Järgi luuletajat
