Süda
Südame kägardunud haavatud südamikuks
tahaksin kirjutada enda flegmaatilised read
Mu süda on õrn ja kohmetunud
arglik nagu mu ema ja isa silmavaade, pilguheide üksteisele
Nad on põimunud, aga avatud
nad ammu enam ei vaata samas suunas,
nad on eraldunud
Mina nende alge peaks olema nende liitjaks
aga liigraske on see koorem mulle
et liigutada rändrahnu,
mis puudutab taevakarva vett
Ma olen hinganud oma isa astmaatilist õhku
kus mul jääb hing kinni,
sest ma ei saa hapnikku, et olla selles kurbuses
et matta selles kurbuses oma lähedasi,
korduvalt ja korduvalt loobuda,
et mu metalne olemus saaks veelgi loovamaks ja tugevamaks
Ma loobun olemast kurb,
algolemusele ei meeldi kurbusega seotud pikaajalised read
sest see koormab meie valguskeha
Olgu, kuidas on, täna olles juba elu näinud,
saan öelda, et lõpuks on tulnud see aeg,
kui saan vabalt olla mina ise,
ilma jooksmata ja püüdmata olla ema-isa koopia või
keegi mässumeelne, kes kord aristokraatide vastu hakkas
ja südame rindu lõi
Olgem ausad oma südametõe suhtes, sest
kui muu kõik kaob,
kui väline langeb,
saame me vaid nagu teod pugeda oma südamekoja sisse,
olgu see siis, kui tugev tahes
Järgi luuletajat
