Mälestus
Väiksena ma olin väga loov
tegin ise laule ja
jooksin koos rebastega, mitte huntidega
Orienteerumine meeldis
poiste seltskond oli põhiline
alati mõisa peale, alati võiduni välja võimalusel
Ma võtsin tabureti
see oli minu "Laulukarussell" laulsin seal oma laule
surnud vanaemale ja vanaisale,
sest lapselik vaist ütles, et nad kuulevad
laulsin ka surnuaias hauaplatsil
see oli minu jaoks loomulik
Kui sina sõidad vanaemale-vanaisale külla,
sõitsin mina kalmistule
selline oli minu kui eelkoolilapse elu
Ei tea midagi vanaema kohevatest pannkookidest
või pehmetest patjadest või kirjudes kitlitest
mingid mälupildid on, aga vähesed
Kolmveerand oma elust olin lihtsalt vihane,
et minuga juhtus selline tragöödia
ma elasin oma väikese inimese elu,
aga ma ei suutnud leppida sellega sisimas
Nüüd näen, et minu isal oli sama haav
surmadega seonduv
Et kogu meie suguvõsa hoiab leina nagu vitsa üleval köögikapi nurgal
Et sellega ennast mitte hakkama saamise puhul piitsutada vereni välja
et tuletada meelde enda halvi mälestusi
et siis nende sisse kurvastuse kaudu uppuda
milleks?
Metalne jäärapäisus ei too ka meie kolmikule mingit kasu
Järgi luuletajat
