Vahel

Vahel võib olla kogetu nii lai ja avardav,
et Sa ei suuda seda vastu võtta,
mitte paha pärast,
mitte, et kõht ei oleks tühi,
lihtsalt sest ei ole antud sellist magu,
selliseid seedeensüüme, millega kõike seda seedida.
Hammastega võid ju närida,
aga mälutud toit kaugemale ei jõua,
kui pead kasutama preparaate või substantse, et iseennast
taas tasakaalustada,
et suudaksid seedida,
teades, et ei ole aeg küps veel, et nii tugevasti
anda ennast millegi kõrgema teenistusse.

Ma kirjutan nagu munk või nunn
oma udujuttu, millel on kohati ebarealistlik ja muinasjutuline taust,
äkki olengi pelgalt avatar fantaasiamaailmast,
äkki oma olen kirjanduslik karakter - Zero -
mitte midagi ütlev, ümmargune null,
samas kõikjal ja kõigis,
hoomamatu kohalolek.

Aga kui jalad tugevasti vastu maad surud,
nagu tammepuu juured ja ennast hommikutervituseks sirutad,
nii et käed ulatuksid ikka laeni
nagu puulatv ulatub taevani,
siis ehk leiad midagi minu sõnades aastate jooksul,
mis veel tulemas.

Ei, pole prohvet, aga teadmine on,
et kord teeme me selle kõik läbi ja kui ei tee,
siis paraku vaadake surmade arvu ajalehe esikaantel.
Nii elu kui ka surm on otsus.
Kroonilised haigused on süvendatud vale mõtte-või tundetegevuse tagajärjed.
Ise tean, sest olen kogenud:
olles nii kõrvalt vaataja kui ka ise kogeja.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard