Ilma alistumata

Tead, et elu pole paigas
kui torm uuesti algas
ära ole teeskleja, vaid otsija
ning oma hiilguse leidja;

kuldne põld ja sinine taevas
seal maal on isepäine rahvas kurjaga samas laevas
nagu surm ja elu, mis malet mängib
nüüd 4 kuud stressi rahva õlgadele kingib;

ma tean seda tunnet
kui naabermaa lükkab rinnet
käib ta mõjusfäärist pääsemine
aga alati sellega kaasas põlemine;

verd ja soolikaid maanteel ja linnas
see saatuse hind Ukrainas
vabadus pole nõrkadele
vaid ainult julgetele;

jälle Karu püünisesse astus
ta väärt vaenlasega kohtus
Atamanil kurjus on sihikul
igal ööl, päeval ja koidikul;

rahvas ajab taga unistust, et olla üks Euroopaga
süda leekides, iha ühineda NATOga
elada võidust lahti ütlemata
valmis võitlema ilma alistumata

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard