Vereiha

Kas kuuled ajutist vaikust
mis muugib lahti rahust?
Luhansk on langenud
ning kõike on räsinud;

me kaevikus, siin perses
oodetakse parimat igat mehes
idanaabreid peatame
nende granaate tagasi heidame;

ainult adrenaliin alles
hoian kinni milles
ma veel elus ja valmis
ringi liigun tormis;

ja laseme püssidel rääkida
et tagasi itta rinnet rühkida
muudkui kasvab mu vereiha
kättemaks ja peatamatu viha;

saanud surmatud vaenlane
olla viimse meheni on meile omane
täägid ees, edasi kiirustame
ja esimesed vigased surnuks torkame;

ulja jooksja pikali lükkan
oma käed ümber ta kaela tükkan
pigistan elu ta suust
ning toitun ta ihust;

sest vereiha meid ründama käsib
uued paugud kõike räsib
aga eesliinil oleme peatamatud
meie nimed on surematud;

apokalüpsis on siin
kaotada ja alla anda on piin
kaotatud hinged Unustusse
kuni elus, teed pole päriselusse;

seni kuni tema
surm, meie kõigi ema
hingesi kõigilt võtab
ja tormis neid lunastab;

ikka veel me alla jookseme
venelaste vastu end viskleme
on rusikas rusika vastu
ning tina andmine läheb ristu;

kestab tunde vastuseis
ainult üks võit ei tee sooja meis
mil Luhanksiga jätame hüvasti
surevad kõik, lõputu kaos välja lasti

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard