Ajasoolaliivaterad

Veneaegses soolavakas
tühjus- sool on vajaka
seiskund ajas rännul käisin
Hinnangutes inimsool
tundub üleolev näisin
tundus polnud toona hukas

Hangin peent ja lumivalget
valget Valge Vene soola
täidan vaka nii kui algselt
Voolab justkui ajakellas
ajaliiva soolaliiv
kallan vaikselt- iga viiv
nostalgiast tulvil hingest hellast
vaikselt kaduvikku voolab

Ükskord ometigi ärkan
täis on ajasoolavakk
Nõud kus varem valdas vaeg
paistab täitvat inimsool
Imestunult sõrme torkan
inimhinged igal pool
inimajalootus- hukk
taas on Valge Vene aeg

Ajasoolaliivaterad
hingi kaduvikku viivad
mindki valimatult ära
millal pöördub ajavool
Vaatan vakka ajast aega
vahel lausa katsun käega
millal lõppevad need liivad
millal Valge Vene aeg

Millal soolavakas tühjas
taaskord peetund aja voos
mõnes kurjas seemnes põhjas
nostalgiaks jäävad kajas lood

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard