õhtu maal

Õhturahu sügavam tajumine algab inimeses ikka alles siis, kui armastuse tormi ja tungi aastad on selja taga. Armastus ise on jõudnud juba küpsesse faasi. Sama toimub ka looduses, kui pillavale õiteajale järgneb viljumine, kogu looduses algab taeva all lehtede langemine, puude raagumine, üleminek talvele. Toimub tardumine ja rahunemine uue kevadeni. Inimese juures säärast tsüklilisust me ei näe. Tema tahab õitseda ajatult.

Lille!
Sinu loodusluuletuste side elava loodusega on nii suur ja sügav, nagu see on olnud tuhandeid ja tuhandeid aastaid inimestel enne linnadesse kolimist. Mulle meenutavad Su värsid irokeeside tänupalvet loodusele. Vanade indiaanlaste meelte üheks saamine Kuu, Päikese, maa, tuulte, vihma, loomade, lindude, kaladega .. oma õpetajatega. On midagi säärast, mida tuleks inimeses taastada.
Lisan lingi nende jaoks, kes soovivad sellega tutvuda. https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/76164779/indiaanirahva-toetuseks-haudenosaunee-ehk-kuue-rahva-liidu-tanupalve
Aitäh, Sulle selle nende luuletuste eest! Need read teevad kadedaks: (Vaatasin räästalt kukkuvaid vihmatilku. Nad on tõepoolest valgust täis.)
vaata kuidas igas tilgas
valgust kukub rohtu maha

„Õhtu maal“ luuletus loob pildi, mida silmaga augustiõhtul näed. Küpsev vili, kuu selle kohal, kaste, mis tuleb maha. Kõik see annab rahu ja igavikulise tunde, mida linnades ega tema inimestes enam alles pole. Neil puudub sääraste õhtute kogemine. Nii on.
Aga seda kõike on võimalik endas üles äratada, sellega hakata koos elama, kui on tahtmist.