Sügise nutulaul
Suvi sulgenud on uksed
pimedale, kõledale sügisele.
Sügis ikka mõnest uksest
otsib väljapääsu teed.
Ulub, vingub, pisaraid valab,
suvi, miks mul nõnda teed?
Las tulen oma värvidega
puudel lehed kirjuks teen.
Sulle, kallis suvekene,
kingin pihlamarjadest keed.
Las ma maalin rukkipõllud
kullavärvi kollaseks.
Las ma ketran vanal vokil
heietan aegu ammuseid.
Ei ma poe nüüd sinu sisse
kurval meelel tahan olla vaid.
Imetlen sind ikka suvi
alati on rõõmus meel.
Mulle loodud nukrus hinge
tihti kurb on südamel.
17/08/2022
Igatsus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud