Südames on kõik haavad võrdsed.
süda on nii valus
nagu oleks teinud miljon viga
mida ei tahaks või ei suudaks tunnistada
nagu need patud lasuksid kõik minul
süütunne, kahetsus, haletsus
kellele neid vaja on?
ma olin ja olen rõõmus inimene
ma armastan kergemeelsust ja vabalt voolamist
aga ometi kui und ei tule või kui uni on liiga sügav
näen seda kui sisse graveeritult oma vigu
hing, mis on veel haige sõbra kaotusest
kinni hoitud pisarad,
mis on takistatud vaid tablettide mõjul
ma saan aru, et kõigil on omad vaevad, omad raskused
miks ka minul?
tunnen, kuidas mu süda kukub kildudeks
teadvustades lihtsalt inimeseks olemise keerulisust
kuidas ühest asjast võib välja kasvada midagi muud kui lootsime
kuidas kõik need patud reas, mida tunnen oma südamemusklil
võiksid olla lihtsalt hea inimese tunnus märgata valesid valikuid
oma elektrokardiogrammi real
elu lõppeb ja algab
ja iga tsükkel toob uut
elame nii läbi elude erinevaid kitsaskohti
oma hinge arenguteel
nähtavasti on see nüüd selge,
et ilma patuta ei ole meist siin keegi
ja puhtaks pesema pikalt me peame endid
iga vale mõte mis meile ei loo head meelt või rõõmsat olekut
võiks ju olla iseenda valesti kalibreerimine
milleks olla enda vastu nii totralt julm?
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Zero
Kirjutan teadlikult, vahel ka alateadlikult.
Kirjutan selleks, et vabaneda, vabastada ja puhastuda.
Usun fööniksitesse. Tuhast saab korduvalt tõusta.
*** Vahel ikka viskan nalja ka.
Info
