isa värssidest

Aitäh, Lembit, sellise analüüsi eest!

Jah. Meie viimane kohustus elava elu ees on lahkuda tänutundes inimeseks olemise võimaluse eest. Kas meile selleks kunagi ka uus võimalus antakse? Ma ei muretseks selle pärast liialt. Rõõm olemise eest täitku meid muretsemise asemel.

Lille! Kui suitsiidi üle arutatakse ühiskonnas üpris palju, suitsiidi teemalisi luuletusi leiab isegi põhikooli viimaste klasside lugemikest.. See on muutunud omamoodi epateerimiseks isegi. Siis elu loomuliku lõpu- surma- üle ühiskonnas üldjuhul veel ei räägita. USA-st tulnud trend räägib ainul igavesest noorusest, edust, rikkusest.. Surma, nagu polekski üldse maailmas olemas. Ometi on ta elu lahutamatu osa ja paratamtu kaaslane. Su isa on selle ära tabanud. Õigem oleks öelda: selle tõeni (arusaamiseni) jõudnud. Jessenin: Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte: ära ole minu pärast kurb. Sündida maailma on nii lihtne. Sündimisest lihtsam on veel surm. Alliksaare suurepäraselt tõlgitud Jessenini värsid on eesti luule maastikus omaette fenomen. Surma üle ei maksa hakata mõtlema ja selle üle arutlema mitte liiga vara, nii takistab see elamast ega ka mitte liiga hilja. Õnne aluseks siin ilmas on siiski mõõdukus kõiges. Püüd aru saada Jumala rahust.. Selle olemusest ning toimisest. Sain mõni aeg tagasi kokku oma Õpetajaga. Teatud eas on õige Õpetaja olemasolu teismelise maailmas suurim õnn, mis talle armsama kõrval osaks võib saada. Mul on seda õnne elus mõnel korral olnud. Lahkumisel lausus ta mulle otsa vaadates nukralt. „Üks kohustus on mul veel inimesena jäänud teha. Sa ei arva seda 30-40 aastasena, kus elu alles rullub lahti, niikuinii ära. Kohustus väärikalt lahkuda.“ Sinu isa värsse lugedes, tuli see uuesti meelde.