Antropofaagide puhang

Nad tulevad sulle järele
parem nüüd jookse elu eest
kihvad uhuvad verele
igas eas naist ja meest;

ei aita iialgi ussirohi
ega ka tavaline püssirohi
need monstrumid on väledad
kõrgele hüppavad ja katustel ronivad;

bioloogiline relv on inimese keha
oled nendega võrreldes null
sõduriteks eksperimenteeritavaid teha
on unistanud iga hull;

rebivad su perel väja konte
liha, verd ja soolikad ihuvad
miski ei peata neid tonte
enda rebestamist ohvrid vaatavad;

sinu ja ohvrite kisa
on meloodia nende kõrvadele
nälg on nii visa
ja ei saa parata ohvrite mõrvadele;

zombid need pole
vaid evolutsiooni uus roll
nad on hullemad ja see kole
kui seisab su ees lihastes pikk koll;

isegi sina said hammustada
ülim vägi sinu veenides pumpab
sai parasiit sind moonutada
mikroorganism ajju tõttab;

otsid oma lähedasi
on ohtu kõigis asulates
aga see on tõsiasi
et nende verised kolbad on su kätes;

sinust on saanud samasugune väärakas
mis hasu järgi tapma/sööma tormab
maailmalõpp on tulemas
surm kõike rohkem koormab;

need kollid on laborist väljas
jätkub maailmalõpu voolang
alati on populatsioonid näljas
kui on antropofaagide puhang

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard