Teisikud

Olen elus, sest olen ettevaatlik
kui miski koju sisse tungimas
see öö ja hommik
võõras mind vaatamas;

läbi klaasi esmakordselt
kui peldikusse kõndisin
oli võõras nägu koridori ukse aknalt
tõtt tondiga seisin;

see polnud inimene
kui nägu ees kõver
mingi mustasilmne tegelane
tahab, et ma ta uus ohver;

lülitasin tuled välja
ja pimedusse end peitsin
pole vahet, kui on hilja
deemonist eemale hoitsin;

see asi koputas akendele
ja üritas ust murda
hüüdis perele
et tahab sisse saada;

vaikuses tagasi hiilisin
enda ümbrust uurisin
äkki seda irvet aknast uuesti nägin
nii teised üles äratasin;

hommikul asju pakkides
võtsin kaasa õues õuna
suurimat välja valides
ja rahulikku argipäeva polnud, kuna;

see asi seisis endiselt siin
ülipikk, käed maani ja paljas
põgeneda oli mul piin
sest oli mind kätte saamas;

ta naabrid tappis
kelle laibad peenral vedelesid
näod otsast rebis
teistega ta indenditeete varastasid;

et teisikutena ühiskonda sulanduda
uudistes kirjas, et rahvast ära kadunud
kes võivad ise koju suubuda
mul on praegu vedanud;

aga ei tea, kui kauaks...
perega kodus end peidame
probleeme on sitaks
uudiseid tähele paneme;

mingi kurjus Venemaalt
üleloomulik ja salakaval
tulnud ründama sealt
ning neid leidub igal nabal

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard