Tädi Sofia ja tühjus

Tädi Sofia pole uhke ema
oma pere ja elus pettunud tema
me kõik teame ta surematust
ja sitastrelu pääsematust;

kaks poissi tagasi koolis
ning vaevalt Sofia neist hoolis
kommionu viina pakkus
see saatan lastele nakkus;

mees mulla all
ja ta haua ümber vall
mullast iga öö vaja välja ronida
et isegi zombina ära naisega leppida;

sügise pimeduses uks kriuksub
mingi võõras hääl tädi kutsub
Sofia jääb valvesse
kiiktoolis, surudes varbad sussidesse;

hüüab: "tuti - tuti - tuu
on neetud Sofia sugupuu!"
ainult kirev kukk päästab
Sofiat, keda luupainajast säästab;

see oktoobri hommik
pole Sofia lemmik
kui valget ja soolast oli näkku kleepunud
kodukäia oli öösel oma paugu Sofiale taonud;

sest loodus ei salli tühja kohta
ka naist, kelle hing läinud luhta
seega kurjus tädi ööbi katsunud
miski üleloomulik oma tervituse saatnud

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard