Sügis on turtsakas teismeline

Sügis on turtsakas teismeline
Kord on ta särav kui armunud naine
Pillub värve siia sinna
Ärgitab päikest laiemalt naeratama
Mõned linnudki laulma meelitab
Meri peegeldab ta sillerdavat õnne

Siis ühtäkki purskab lohutamatult nutma
Ulub kui üksik armuvalus hunt
Ja päike peidab ennast pilveteki taha
Kartes sekkuda
Tuul püüab lohutavalt leelotada
Kuid asjatult ja vaikib peagi.

Siis on ta jällegi osavõtmatult hall
Ei ühtki emotsiooni kivisel palgel
Värvid on järsku unund
Korra kuuled vihmakrabinat katusel
Peagi vaibub
Ja taas on jäine mask ta näos
On see stress või depressioon?
Ära küsi

Vihaselt paugutab taevaseid uksi
Lennutab lehti ja ragistab oksi
Murrab täies elujõus puudki juurtega maast
Ja mõirgab kuis jaksab

Sama äkki vaibub
Vaikib ja kahetseb, punastab
Vaatab oma tehtut
Ja puhkeb jälle nutma
Aga õrnalt
Nii õrnalt, et peaaegu ei märkagi
Pärlpiiskasi ta palgel
Ta palub vaikides vabandust
Äratab päikese lõunaunest
Ja võlub vikerkaaregi taevalaotusse

Ja sama äkki kui algas on see läbi...

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard