Jorupill Jonn
Jorupill Jonn see mossitas
ja hakkas ära minema.
Siis ta aga avastas,
et õues läks nii pimedaks.
Pimedust ju kartis tema,
tahtis olla soojas toas.
Ei osanud ta miskit teha,
hakkas nutma – istus maas.
Lapsed kuulsid kõva nuttu,
kurvaks muutus nende meel.
Jorupilli hüüdsid ruttu:
„Mängida ju saame veel!“
Jorupill Jonnil tuju hea,
lastega sai ta mängida!
Tantsisid nad väga palju,
hüppasid ja tegid nalju.
Jorupillil uued sõbrad –
enam ta ei jonni.
Naerab palju – lausa särab,
lastele teeb kalli.
Inspireerituna Heljo Männi „Jorupill jonnist“ ning Anne Linnamägi illustratsioonist samale luuletusele raamatus "Pisike puu".
PS Ja enda tütrest.
Järgi luuletajat
