MaivisL
Ei taha uskuda...
Uskumatu,et lahkusid me juurest,
uskumatu, et sa läksid ära.
Enam ei kuule su naeru tuules,
enam ei näe su silmade sära.
Ei taha ma uskuda veel,
et see kaotus on tõeline.
Kuna alles olid sa eluteel,
nii õnnelik ja naerusuine.
See ei saa ju olla reaalsus,
liiga raske on seda uskuda.
Kuhu kadus mõistlikkus,
ei suuda sellega leppida.
Kõik nii kiiresti juhtus,
üks hetk ja kadunud.
Lootuse südamest uhtus,
rõõm minust on lahkunud.
Niigi valus on mõelda,
et enam ei ole sind..
Veel valusam on öelda,
et jätnud oled sa mind..
Maivis L.
Nähtamatud Võlad.
Taevas on täna nii kaunis ja sinine,
aeg on juba küllaldaselt hiline.
Kuid igatsuse sunnil ritta sean sõnad,
et tasuda tasumata nähtamatud võlad.
Võlad, mida pimedast nurgast häälekalt mööndi,
et lõpuks seadma sammud pean õigesse vööndi.
Kas vaevudki iial neid hoolega valitud ridu lugema,
midagi vastama või üleüldse sellele mõtlema.
Sellele mõeldes hakkab taaskord ahastus hinge pugema,
hoolimata tungivast tahtest, ei hakka ma midagi ütlema.
Kuid siin, sügaval sisimas ma seda enam ei talu,
ma lihtsalt ei suuda seda enam kannatada.
Südames lihtsaks ja odava .....
Miks?
Miks endiselt on valu me vahel?
Kas tõesti oleme vaid minu illusioon?
Kas kunagi saabub õnn meil kahel,
ükskord, kui muutub me hääletoon.
Valmis on saatus vorminud õnne,
me peame lihtsalt leidma selle.
Kuigi ikka veel on jäänud tunne,
et see õnn pole mõeldud meile..
Maivis L.