Mushrooms
Järgi
https://www.facebook.com/sand3rolen - see on minu facebook
https://www.facebook.com/neuroticdream/ - see on minu luuletuste leht
kui sulle mu luuletused meeldivad või huvitavad tunduvad siis void anda teada!
aitäh ja ilusat päeva sulle :)!
Ära mine...
ära mine veel
mõtle maailmale
mis meist maha
tühjana jäi.
luba hoida käest
selles lumesajus
süda külmaks
muidu saab.
armastus sinuta -
on õnnetu surm
kõigele mida hoidsime
rasketeks päevadeks...
ära mine veel
pole hilja muutuda
endid endisteks
kellesse unistavalt
hääbuma vajusime.
Ära muretse
Ära muretse mu hinge pärast
see on nagunii täiesti tühi
pigem ole valge linnuna olemas
sest segaduses puudub rahu.
Tunnen end kogu maailmale
võlgu olevat ja taskutes vaid
kuivanud sõnade pudipadi.
On see eneseiroonia
on see saatuse rumal nali?
Kaotajaks ei sünnita
vähesega võib võita
natuke õnne ja natuke
elule ajutiseks rõõmu.
Ära muretse mu hinge pärast
see on valedest tunnetest tühi...
Kui vaatan
kui vaatan sind mulle alati
meenub see esmane kohtumine
tunded segamini lõi magus parfüüm.
millest rääkida
kas kõigest?
ei tea mõistus oli nii tühi
vaid armastus kõneles
kõvasti meie südametes.
käest kinni võtta
see tundus maailma lõpp
tahtsin vaid kogeda ilusat
seda mida olime loonud.
sina ja mina kahekesi.
ilusa koosluse olime loonud
kuhu põgeneda ülejäänud
pimeduse eest kui olla on kurb
ja soovime olla peidus salaja...
miski muu pole nii lummav
kui su huulte soojus mu
mõranenud eluhuultel
vaid see ravib katkisevõitu
hinge veel terveks ajapi .....
Ära vaiki
Ära vaiki.
Ära ütle lahti
mu armastusest ja valust.
Tänavaelu poleks minu jaoks
kõigi teiste hülgamised ei
oleks surmavad südamele.
Lahkhelid ja pisitülid
saatusetormi peatada saa
selle keerises
saame tugevamaks.
Kirjutame soovid
tähistaeva paberile
hoiame neid alles
vanadusele vastu kõndides.
Ära vaiki.
Ära ütle lahti
mu olemasolust.
Seisame siin
koosoldud aastate
kindlas embuses.
Valgus põleb öös
naeratuseks -
ärme lase sel
kustuda...
Ühe suudluse eest
vōin ülejäänd maailma
eest pōgeneda
leida tee Sinu juurde.
Maarjamaa kased
Tuules kõiguvad maarjamaa kased.
Lindude laulud hõikuvad. Kaugustes.
Mööduvale ilusale. Kuid kuidagi tasem.
On täna. Katkendlikuks valus lõikuvad.
Päikegi magab pilvede pehmes rüpes.
On täna. Tema kiirtes külm laiskus.
Kõiges elavas. Müstiline on vaikus.
Loodusest hingub puutumata võlu ürgne.
Loodud loodu. Langevad sellele piisad.
Hingus toodud. Sisse läbi taevase allika.
Maapõuest nad ärkavad. Tärkavad silmapaistvad.
Südametesse helisema haldjalikult lumikellukad.
Tuules õõtsuvad maarjamaa kased.
Nagu unenägu mida nähtud varem.
Ööl mil maailm oli .....
naine
naine -
mis imeloom see küll on?
naine -
mitu kodu küll temal on?
kellele köögikatana toitu moorib
peretülide käigus sibulaid koorib
naine -
miks ta alatasa tal vaja nutta?
vajub "tervendavate" sõimude mutta
ja ei saa kehvade spa teenuste eest kurta
naine -
tema kannatusi kannab pesunöör
pisaraid ei kuivata silmist iföön
naine mõtleb
kellele end ma ülesse löön
mees elab füüsilises olekus tööl
kandes seksuaalvoorust püksivööl.
naine
kuidas ei märka et ta on alati naturaalselt ilus?
kuidas ei mõista me mõtlematute tegud .....
kuniks on antud veel üks päev
kas peale homset veel
on midagi paremat ees
sammud nõutult eluteel
võõraste jälgede segaduses -
meel... tundmatu on keel
mõistusel tõkestatud keeld.
silmades nähtud visioon
kuulduga üheks ei ühti -
tontvõõras dimensioon
kontvõõra küünal põleb
lühtris - meilt küsib
kuidas eluliselt elu
elusana elavalt püsib.
kas peale homset enam
koidab samalaadne päev
surmahirmust on kenam
kõik mis mööda öös läev -
armastuse himust kenam
on kõik armastatu mis jääv -
kuniks suletud käed
kuniks valgust näed...
kuniks on antud elada .....
tähtede kaugustes
tähtede kaugustes -
järjekordne
süda ühest
sädemest sünnib.
tähtede kaugustes -
harukordne
inimhing
ajas püsib
elupäevi
vajades küsib.
tähtede kaugustes -
mitmekordne
komeedi igatsuse
eredalt valus helk
leegiks lahvatab
plahvatab - tolmuks
galaktikas jahvatab
end.
universumi kaugustes -
mälestuste täheks...
koguned läbi inimeste armastuse.
sügaval alateadvuses
kaotasin endas kõik elava
kui purunesin kildudeks
eneseotsingutel sügaval
sümmeetrilises alateadvuses.
köiejupp mille sidusin
teisele poole kuristikku -
kus ühendas südant - hinge
tuultes õrn õõtsuv rippsild.
laiub põletav tühjusetult tühjus
aurab eilseks kaduva päeva tuhk.
kas veel sulanduda üheks... inimeseks
või olen kadunud öös ühes... igaveseks.
