Sanya
Olen peegel maast ja ilmast...
Vaatan vastu kõigi silmast.
süüta hoorus
panen päikse
põlema
ta tookord kustus
ära
kui väljas oli vihmane
ja sina
läksid ära
suur sadu rennist
nirises
küll alles valas
märga
üks kärbes
kõrvus pirises
ei saandki pruudipärga
see solin aju loputas
nii silmist
pühkis veegi
mul mõistust pähe
koputas
ta polnudki ju
keegi
see keegi kelle pärast ma
peaks vihma
armastama
ja oma tervik-
unistusi
puruks narmastama
kui panen päikse
põlema
sest igatsen ta
sära
ehk unustan
me mõlema
ja rohkem sest
ei plära
Sanya
üks kord veel
kas ma talun kuulatada
kuidas pisar nutab
kuidas naer su üle naerab
võim see ümbert võtab
virin veereb varrukast
nii üles kääritav
keelelt kallub mis ei ole
pähe määritav
kas ma talun tunnetada
kus on peidus arm
kuidas hajus silmist lust
et kappi kadus tarm
kas ma suudan üks kord veel
hoida kõrgel lippu
rebituna tuulte käes mis
jäänud lonti tippu
kas ma talun
üks kord veel
öelda sulle et
põhjuseks ei ole minu
võtmata tablett
kas ma võiksin üks kord veel
peale kõige muu
vaid magustoidu maitsetega
sulgeda su suu
Sanya
oiatus
sa ära hoia
jalga vahel ust
kui tahad võita
mind kui
usaldust
on seelikuid mul
pikemaid ja lühemaid
suurlinnu olen
elatand
ja tühermaid
ja ära ärata
mind poole viie ajal
on vastik meeleheitlik
uksekella tirin
liiglaiuv naeratus
nii iiveldama ajav
salalik sääse
tüütu serenaadipirin
kolm korda koputades
vastaks palju enam
teetassi tühjaks joon
vaid enne
karme lööke
sa vabanda kuid
ma ei jaksa
enam
alla kugistada
soojendatud sööke
Sanya
lähetus
päike tõuseb
oma tõusu
minu eel
kuu teeb oma tiiru
ainult siis
kui sa mõtled minu peale
pärast
hetkeks - mis meid
nõnda kokku viis
kokku nii et lähemaks
ei saagi enam
lahku nii et hakkab
hirmsalt valus
tunnetest mis keerutavad
meeltes
ja tantsudest mis tantsimata
jalus
ah kui veel mõtled
meie peale pärast
teesoojaks tõsta
lehvitades käsi
sest minu
pilgud
ootel väravana
su tulemistest
kunagi ei väsi
Sanya
mesilanna
oskan vaikust
oskan
maha-pilku püüda
oskan kallistada
ilma
kaela vajumata
oskan sosistades
nimesidki hüüda
valdan täppis-
teadmist
punkte tajumata
palun - istuta mu ümber
õlelilled
need ei närtsi
ega longu-koltu-kao
sulle kingin enda
vaimustuse mille
sisse puhun
koitusid
ja ao
Sanya
aumees
kas mul oleks kahju
kui sa sureksid
ilmsi musta inglina
külla tuleksid
viibutaksid sõrme ja
patsutaksid pead
varjamata halbust
soovimata head
kas mul oleks rõõmu
kui sa elaksid
vaenaksid ja hingedele
süütust keelaksid
kohtumiste hirmus
pille neelaksid
kas mul oleks
ükskõik
Sanya
kokkuhoid
mis kellast
alates
kaob sünninaeratus
mis päevast
jututuju
rammupiimalt koor
nupp nupu järel kinnisemaks
vajub pult
sest ükski pilv
ei muuda taevas
oma kuju
veel oled noor
veel keele all on
sülge
veel põõsastes peab
siilikene pesa
veel okkad võtavad
puhkevaid lehti külge
kui viskad siruli
ka minuta
kesk kesa
Sanya