Sanya
Olen peegel maast ja ilmast...
Vaatan vastu kõigi silmast.
langev ingel
on külmund ära
pehme sulepadi
mis kasu uduvillast
kui on
teise seljast
pool pirukast
ei toida iginäljast
nii kokku voldituna
lipik saab
a-neljast
lööb piku päid
kuldpuuri võrguraam
oh kes küll paneks
pliidil
tule alla
seep kahaneb
ja elupäevamull
kust sarvega lööd
ükskord
ukse valla
Sanya
kevadetunne
jälle tuppa
tuli kevad
pajuvitsad istutas lauale morsikannu
jälle huuli
mukib ema
kostüüme ja aksessuaare vahetab järjepannu
jälle õuest
naabrilaste kisa
ning hakkide peretülisid kostab
jälle autot läks
pesema isa
kindlasti möödaminnes
naistepäevaks ka midagi paremat ostab
jälle on olemas
usku ja lootust
armastustki kui mõnel õnnesärgiga veab
reklaamidel pakutakse küll
kõigevägevamat ootust
aga kevadetunde
loodusest
valima peab
Sanya
eluvaeg
hirmus küll on mäletada
kõiki vanu aegu
jumalast kui väetike
võib tunduda see
- praegu -
hetk mil jälle igavesti
magasid kõik maha
võrdlesid ja arvestasid
keskmist
head ja paha
mis see sulle toob
mis viib
ja miks on seda vaja
hingetuna
hingates
lööb surnuks
elu aja
Sanya
paranoia
nõrk on tugev
oma nõrkustes
kõrk kõikehõlmav
oma hõrkustes
vaene küllastunud
oma puudustes
väike paranoik on
oma suurustes
ka mina mõtlen kaugustest
sind ligi puutudes
miskist jäävast
jälle muutudes
eemaldumisest
su kõrval seistes
mu omist vigadest
mis kõigis teistes
Sanya
uusaasta
hommikukohv ja
õhtune tee
öösine unetus tagatud
jee
sõnumid sõnumid sõnumid head
aga ümber vaid ahvid
lambad ja sead
uuemal aastal
meenutad vanu
kasvatad rotte sõnne
ja kanu - kukkesid kui
rohkem sul veab
on naistega raskem
kogukond teab
päevane supp ja
rikkalik praad
pidu peab laut
ja pidu peab raad
pliitidel pottides
kapsas ja kaal
oh oleks veel õnnegi
tiba sel maal
Sanya