tõstsin pilgu Sinu silmadele, ning tardusin! justkui helesinine ookean- sügavpõhjatu avarus- vaataks mulle vastu. jah, armusin! ja uppusin Su hurma, lootusetult põhja vajusin. ..... Loe edasi →
värvides sügis jäi värvituks. külm tuli,! ei küsi. jääkristallide hallitus hommikuni püsis. ---Ando--- 2009.a.
Kõike, mis hoiab ja kaitseb ja saadab- metsade müür ning merede piir. Kutsuvalt lainetav virvatuledes taevas- Õnn on nüüd hetkes, ..... Loe edasi →
öö võib tulla, salaja Sinu kõrvale. nii et ei märka. laotub üle maa pimedus. kaob usk helgemasse homsesse ja Sa ei ärka. öö võib tulla oodat ..... Loe edasi →
Sa vaikid. Läbib külm sinine sügavik silmi. Ei pilgutust. Pingutust. Vaid vaikid. Nii tõeliselt, nii ilmsi. Ka mina vaikin. Süü südamel kasvab hingepiinaks. ..... Loe edasi →
Loodetuul loksutas loginal randa, Sildus vana, väsinud paat. Mees surus mudasse varbad ja kanna, Kaldale astus soolast parkunud taat. Pilguga piidles vahusuul lahte, Raputas pead ja käega lõi. Meri ei olnudki täna siin lahke, ..... Loe edasi →
Külvijärgne põld. Veel must. Must niiskest mullast, meie maa kullast. Täis hallikirjuid täppe. Rändurite rammusad rivid kinnitavad keha, et siis seada sihid ..... Loe edasi →
Õnnesoove on nii palju, kõiki tahaks öelda neid. Täiel rinnal, häälel valjul. Mööda tänavaid ja teid. Hõiskame siis üle laane: Tervist, jõudu, mõtteid häid! Selgeid radu õnnemaale, ..... Loe edasi →
Oled nagu leekiv taevas, Virvade lainetav meri. Oled kui kalliskividest laegas, Sületäis kullast teri. Oled lume helendav kalev, Siiras aval rõõm. Oled õnnevalgusest valev. Suurt armastust toitev sõõm! ..... Loe edasi →
STOPP! Peatub elu meeletu kiirus. Segi paisatakse rütm, kõik kaob. Halvab hirm, kurikaval viirus. Ja kogu maailm halli varju vaob... ---Ando---10.03.2020.