Kristjan
Järgi
Heii! Kirjutan luuletusi tänapäevast, noorusest, kurbusest, headusest jne.
Nagu Meri
Ma näen seda lainet.
Ma kuulen seda lainet.
Milline neist esimene,
milline jääb viimaseks.
Must vesi saab puhtaks,
kui annad talle aega.
Puhas vesi jääb puhtaks
kui ennast ei vaeva.
Kuigi tahaks ma solkida,
minna teistega kaasa.
Kuid kas teistel on õigus,
kas mu ootamine teeb tasa.
Kas minu laine on erinev
või lõpeb ka kaldal.
Kas mu vesi on verine,
kui tuul mind kannab.
Elu
Mis on meie mõte,
mis on meie missioon,
kui vajalik on lõke?
Kas tulevik on me visioon?
Kas me vajame teisi,
või piisab ka endast.
Tahad kodu või reisi,
või pilte iseendast?
Äkki elu on minevik,
kuid nägevus on tulevik,
sest tegelt puudub olevik,
see on Võsu alevik.
Kas sa lihtsalt töötad,
ei mõtle elu peale.
Paar koni ära suitsetad,
naeratad sellepeale.
Aga vaata taevasse ja mõtle
me pole siin ainukesed,
niiet võta kätte ja ütle,
et sinus peitub universum.
Tõeline sõber
Pigem kõnniksin sinuga pimedas,
kui üksi heledas.
Kas me olemegi kokku loodud,
või mul lihtsalt vedas?
Sa tulid minu juurde,
kui teised läksid.
Sa ütlesid mulle,
et sinu juurde jääksin.
Kõik teed sinuga läbikäinud,
elu algust ja lõppu näinud.
Kui sul kordki kunagi raske,
küll ma sind edasi kannan
las ma täidan ise su käske,
käin läbi linnad, kannan maske,
aga palun, mu sõbral elada laske!
Kui armastust poleks
See maa on mahajäetud,
kõik need mustad koerakuudid,
katkised uksed, seljatud luugid.
Vesi on roiskund, aukudega batuudid.
Hääli pole, kõik on läinud,
iga üks oma tee lõpuni käinud,
kahjuks ainult halba näinud.
Meil oli raha ja ajastus,
kuid kahjuks puudus armastus.
Kas sõda ongi ainuke lahendus?
Ei suuda enam ära otsustada,
kas tuleb vihma või tuleb lund.
Jääks magama, aga mul pole ju und,
sest varsti tulebki juba see tund,
mil pean kodust lahkuma
ning oma riigi pärast välja astuma.
Kas sõda ongi ainuke lahendus?
Kas sellele pole siiski asendust,
meil pole ju vaja, seda masendust.
Me vist pole varasemast õppinud,
kui teame, kuidas need sõjad on lõppenud.
Samamoodi nagu päästame ka saadame,
kuid kahujuks sõjad ei võida me mitte keegi.
Mu elu on mustkunst
Mu elu on mustkunst,
muist päevadest ma vaatan taevasse
ja sisendan endasse,
et ma pole siin ju üksi.
See valge särk ja need räbalad püksid,
ei muuda asja halvemaks.
Pigem lase ennast lõdvemaks,
teed ise asja kergemaks.
Mu elu on mustkunst,
mul tekib ette must vunts.
Mis ma küll täna välja võlun,
palun sushit ja külma õlu,
pikutan ma jälle rõdul
ja vaatan taevasse.
Koos Sinuga
Isegi kui kõnnin suga pimedas,
siis turvatunne mul sisimas.
Päris tihti ma kuulen su südant,
see ikka sama rahulik, ka külmalt.
Sind nähes mu hing läheb soojaks,
nimetan sind mu elu loojaks.
Ma tean, et sina oled see õige,
sest sa tõesti oled üle kõige.
Sa oled mulle, kui teine valgus,
Sinuga mul tuleb lõpp, nagu tuli ka algus.
Mis on puhkus?
Me tahame kõik vaba aega ja puhkust,
et tunda oma elu üle uhkust.
Kuid kahjuks meie puhkuseks on elektroonika,
kohvi laual ja ekraanil mingi "kroonika"
Läpakas ja iPad siin ja seal,
näed, juba ootab voodi peal.
Peaasi et töötaks ja internet oleks hea,
kui ei, siis palun leidke vea.
Tehnoloogia annab kõik, mida võiks tahta,
kuid mitte seda, mida reaalselt on vaja.
Terve vaheaja istusingi ainult omas majas.
Vaba aeg justkui minust mööda sajas.
Terve aeg olin omas mullis, omas ajas,
elurõõm minust ainult mööda kajas.
Raske elu tänaval
Ma kõnnin ja ma ohkan,
ma varsti juba Kanadas,
sest isegi tänaval,
ei leida mulle kohta.
Varsti juba õhtu,
pean leidma midagi kõhtu,
ennem kui midagi juhtub,
kui satun hädaohtu
või mind ees ootab kohtu.
Jah, mul on vaja rohtu.
Aga hoolimata sellestki
ma ei sõltu kellestki,
ma ei hooli mitte millestki,
kuid elan selle poolestki.
