Ell Jott
Duaalse kaksikolendi dünaamiline areng läbi igaviku, korjates elust HETKI, milles annab vormida luulet, pilte, lavastusi kirjutada raamatuid ja lihtsalt olla, Sina ise, see kes sa tegelilkult oled, ilma alus-maskita!
Teadmatusega homsest...
Ma kõndisin ääretus tühjuses
Pimedas linnutee serval…
Otsides valgust, janunedes soojuse järele.
Nagu mäng, mil keerutad õnneratast
Astusin galaktika tolmus.
Ainult valikud on meie ees…
Õiged-valed, kas on sellel üldse tähtsust?
Kas on vaja mürgitada meelt
vaadates kõverpeeglisse…
Otsides olemasolevaid vastuseid-
Gravitatsiooni poolt väändunud tõest.
Kas on mõtet ekselda kaugel
Püüdega lahendada mõistatust,
mis on elus tähtis?
Aeg voogab läbi mu elu
Viies kaasa tükke mu hingest.
Lammutades hetke, milles olen ärkvel.
Ma ei näe und selle .....
Hüvastijätt tingimusteta armastuses
Sa olid hetkes
Valgussähvatuses suures!
Sa olid hetkes
Armastuse juures
Sa olid päike
Mina sinu kuu
Sa näitasid mul valgust
Millel olin truu.
Sa olid soojus
Õrn puudutus mu hinges
Sa olid armastus
Neis hetkeis olid pinged…
Ja hetkes oli naeratusi-tunnete hurma
Need olid tunnid, kui unustasid surma.
Sa olid minu armastus…suur ja särav
Võiks öelda, et kogu universum oli siis meie päralt
LJ
Must majakas
Taevalaotusesse tähtede järele siruta käed.
Pöörases kiiruses lenneldes-valgust sa minemas näed.
Ühel hetkel on pimedus-ääretu tühjuse väli
Ükski eksinud Hing pole eales siit lennanud läbi.
Vahest näitavad teed meile kõverpeeglikildudelt peegelduv tähtede kiirgus
Justkui majaks öös, lastes tunda sul välise petliku hiilgust.
LJ
Surnute valss
Vaikselt, läbi kauguse
justkui haua põhjast kostub helin...
Tasane viis, surnute valss.
Ma tantsin koos nendega,
kätest kinni ringis.
Hauaplaatide vahel keerutades
tallume kalmudel-trambime lilledes.
Meid on palju, külmunud kondised käed
üksteise pihus.
Keerleme kui keeristorm,
peale keskööd surnuaial.
Lilled Sulle!
On jää ja külm neist vahest vormib kaunid kujud
On tuul, mis kristallid sinu aknal õisikuteks punub
On päike, mis veepiiskadeks sulatab külma jää
On vesi, mis tilkudes lõhub jäälillede väe
Ma püüan, neid hapraid õisi sooja hingeõhuga klaasilt
Välja sulatada...ja neid Sulle rõõmu hetkedeks ulatada.
Iga sulanud jäälille sees on magus mälestus olevikulisest hetkest!
Koolis
Koolis...
Tihti mõtlen ma ennast koeraks,
kes jookseb tihedais tihnikuis,
haugub suu vahus siili peale ja hammustab vöödilisi kasse.
Siis tahan olla kaelkirjak.
Kõndida pea pilvedes, vaadata teiste peale ülevalt alla,
NING SÜLITADA.
Lennata kõrgel taevalaotsil, rasvase lohemaona
Röövida Vassilisasid, elada seitsme maa ja mere taga
SUUDELDA LUMIVALGEKEST.
Tunnikell!
Õpetaja võtab minu tühja lehe,
vaatab mulle kaasatundvalt otsa ja ütleb
Saa ükskord meheks!
Mina aga ei märka teda, sest olen väike nõiutud roheline konn,
kes ootab tiigipõhjas oma päästjat.
.....
Sa ütlesid..
Sa ütlesid, et seda pole enam,
kõik kadunud on öösse…
Ja tunne, mida hoidsid alal.
Tapetud on töösse.
Visatud on nurka!...
Koos reha-ämbri
kolinate saatel
Hetke mällu, sinust pildid jäid,
kui ilusamad vaated.
Ma hoian avatud nüüd mõtte-albumi,
kus peegelsaalist läbi kõnnib Mina..
Mõnel korral tekib taju,
Et see oled Sina!
Mõnel korral viirastuvad
olnud tunded…
sügis tuulte vilus!
Aga minu jaoks on kõik see
endist moodi ILUS.
Sa ütlesid, et lähed….
Juba homme asud teele!
Ma uskusin, sest
sinu silmad andsid voli pisarate keele..
millelt .....