GetDo
Järgi
Kirjutan, et täita lüngad enda sees.
Maasikad
Aga mulle meeldivad teistsugused mehed,
sina pole minu maitse.
Minust vanemad ja pisut habemes,
nagu minagi - mitte nii maised.
Aga mina ei soovi sinuga suhelda,
otsin ju kedagi teist.
Kellega koos elu mõtte üle juurelda,
kes siiski targem on meist.
Aga mina ei tee sulle maasikaid,
võid osta 6 eurot kilo.
Kõik mu viljad saab mees, kes armastab
mu vigasid rohkem kui ilu.
Eraldusvalu
Su silmad. Need su silmad,
mis rääkisid varem nii paljust,
kuid nüüd enam ei otsi nad
mind mitte kusagilt.
Nüüd silmad. Need su silmad
hiilivad mööda minust
ja peidavad end minu eest.
Oh silmad, need su silmad
on leidnud kellegi teise,
kelle peal puhata
ja mina ei saagi enam
su silmi, neid su silmi
pidada enda omaks.
Murran vabaks
Nuga paremal puusal, kaelas aventuriin
tulen jälle su juurde, juustes lõhn viirukist.
Võtan randmelt mookaiidi, surun su pihku
ja ütlen, et enam me eales ei kohtu.
"Sinu valik, tead - nõiad lähevad tuleriidale,
mina ei lähe," ohkan, toetun uksepiidale.
"Ma oleksin võinud sind armastada, mees."
Sa väldid mu pilku, põrandat vaadates.
"Täna keskööl ma lahkun hirvena siit,
anna andeks, et üldse me teed ristusid."
Sa ei vasta, ma pöördun, kuid kuulen siis,
kuidas sositad, et sa ei unusta mind.
Seisatan hetkeks, tean me enam ei näe
ja .....
Leek
Põleb, viimaks ometi.
Ma leidsin sinus midagi rohkemat.
Teadsin, et süttib, pidi
miski muutuma meis kummaski.
Nüüd leegitseb
ja vot nüüd me ei teagi
kes meist kahest
saab kõrvetada tulelõõmas.
Tikk, millega läita
käskisin sul vihas iseend
on võtnud tuld,
aga võib-olla minus…
Nii üksinda
Nii üksinda me kulgeme siin tühjas maailmas,
lehed puudelt on kadunud ja ainus tõeline läks.
Olen loobunud endale valesid maalimast,
sest valus tõde on parem, kui enesepeks.
Teeb silmadki kaunimaks neist voolav vesi,
siis ma unustan ära sinu käed minu pihal.
Saan ju aru, et enam edasi kahekesi
minna ei saa, meid vaid kannustab iha.
Selle öö jätan tühjalt varjudesse lebama,
et enam ei meenutaks pimedus sind.
katan valusad haavad omaenese kehaga,
mis ükskõiksusega minu südame lõid.
Siis kulgengi selles tühjas maailmas üksi,
vaatan üksinda päikesetõusu ja eh .....
Kaootiline ilu
See on nii ilus - lehed lasevad
end lihtsalt tuulel kanda.
Autod kihutavad -
koguaeg on neil kiire -
lompidest läbi
ja see vesi sõidab
nendega kaasa,
lendab igale poole
ja sahiseb rataste all.
Õhtu on pime ja ainult
kollaselt vilkuvad foorid
valgustavad seda
kaootilist kulgemist.
Keegi ei märka seda ilu.
Ilu varjatud kujul.
Ainult tumedasse riietatud
tanksaabastes neiu,
kes seest küll ainult
säravamaks muutub.
Unelind
Head ööd mu kallid rõõmusegused lapsed,
tehtud soojadest tuultest - kohe kadumas.
Teid toitku rõõmuga veel rohkem unekapsel,
kui öötaevas linnutiibu adumas.
Mis kannavad sõnumit endas,
just loodud teile mu lapsed
ja hommikupäiksega lausub
rohultki minema kaste.
Teid saadab terve päeva
see vaikiv siidsuline lind,
teid saadab tasa, kuid naerab
nagu jahe, õhkõrn tuuleiil.
Siis teadke, et kui ma ka pole,
see tuulepuudutus toetab teid.
Öötaevaga jällegi tulen,
magama uinutan teid.
Säravkollane
Genereerime rõõmu palun
säravkollaseks päikesepalliks.
Nii palju, kui süda vaid tajub,
et maailm ei muutuks halliks.
Genereerime armastust palun
kuue südamega kaardiks,
et ka hetkedel, kui meil on valus
selle pakist tõmmata saaksid.
Genereerime ausust palun
helesiniseks taevalaeks,
et valesse keegi ei vajuks,
et meid saadaks alati naer.
Lasen lahti
Sellel hetkel kui ma andun sulle ma tean -
need käed, mis hoiavad mind jäävad igaveseks.
Ja sellel hetkel lõpuks mõistan, mida pean
ja pärast seda sinul minna lasen.
Minu kaotusvalu pole iial suurem
sinu alatisest kurbusest, sest jääd.
Mina parem lähen ise sinu juurest -
lasta kannatada sul see tundub väär.
Mõtetes ja unenägudes me eales
ei lase lahti teineteise käest.
Sinu hästi hoitud saladusi teades
igavesti koos me kui ka teineteist ei näe.
Lõpust edasi
See päev on saabunud, võin minna nüüd -
käed taskus, hingelt vaba
ja varemetest leitud rüüd
ma kannan uhkelt, lohisemas saba.
Sai pidepunktist lastud lahti,
paar sammu argsi astutud
ja sulet minevikusahtlid
ning viimaks võetud vastutus.
Mu silmi pisaraid ei kerkind -
aeg oli minna ammu
ja meenutades vanu hetki,
ma veelgi lisan sammu.
Samm - sammu järel kergemaks
saab minna ainult veel,
ka lähen siis kui puudub jaks
- ei lõppe iial tee.
Siht jääb samaks alati -
vaid tuleviku poole,
sest kõigest võidab midagi,
kui vaid lõhud raame.
