Salapärane luuletaja
Rohekad hallid silmad
Kuu valguses vastu kajavad.
Tume pruunid kiharad
Tuule käes lendlevad.
Nobedad näpud,
Klavetuuril siblamas.
See olen mina.
Trepist üless
Trepist üless iga samm võtab osakese minust,
sest iga samm trepist üless lähen kaugemale sinust. Nii siis iga samm trepist alla viib mind lähemale sulle.
Mu arm, mu põrgu.
Trepist üless, trepist alla.
Suur on mu vaev.
Pingutan ma liiga palju?
Seisma pean ma jääma.
Ära kurvasta lilleke.
Kohtume pea.
Raske elu?
Pole kuulnud, ei tea, pole kunagi näinud.
Mis toimunud on viimasel ajal,
Kunagi teada ma ei saa.
Elu seisma jääb otse minu silme ees.
Sa käitud juskui mind poleks olemas.
Nagu eilsest filmist või minu viimasest laulust.
Mis tulevikul minuni toob.
Oh seda ma ei tea.
Ja ei taha ka teada
Kujutan ette seda kui räppi. Kujuta sina kah siis saad ehk sellest paremini aru
Jõulud
Jõulude aeg on käes ja mõtlesin et kirjutaks siis mõne jõulu teemalise luuletuse.
Jõulud jälle kätte on jõudmas
Just kui mehike järvel sõudmas.
Isegi maha sadanud on lumi
Ning keegi pole enam kuri.
Tänavad rõõmsaid lapsi on täis,
Sest jõulud on taas käe.
kõik suures jõuluhoos.
Kinke ostavad kõik koos.
Need tulevad parimad jõulud.
Kui vaid kohale nüüd jõuaks see.
Unenägudes
Minu unenägudes ta kõnnib.
Pahandust kaasas ta kannab.
Käe minu poole sirutab,
Kuid mina talle virutan.
Minu elu ta reostab,
Kui oma südant mulle poetab.
Ta põrgus põlegu
Ja mind pelgagu.
Minu küüniste eest tal pääsu pole
Ja sellest mul kahju ka ei ole.
Kõrgemale
Iga trepi aste mind lähevale viib, Just kui linnu tiib mind kõrgele viib
Üks samm lähemale taevale.
Kus heidan pilgu maailmale.
Nii üksik siin üleval kõik näib.
Kui mina mööda taevast käin.
Igat väikest pea nupp vaatan.
Et leida see kuri saatan.
Ta mu südame murdis.
Kuid sellest teile ei kurtnud.
Te poleks hoolinud
Te temast ju ei hoolinud.