hull ronk
Järgi
sõnad on paremad, kui inimesed.. neid saab muuta..
Annaksin käe..
Kokku surun ma huuled
ja maas on mu pilk
ja küüned on pressitud pihku
ei jõua
rohkem ma vist
ma räägin
ei kuula mind keegi
ma püüan
kuid püüdmisest tean
on alati alati
kuradi vähe
kuigi ulatan sõrme
nad tahavad käe
ma annaks või kaks
või enda
kui vähegi jaksaks
aga seda ei näe
las taovad siis näkku
ei olegi valus
valus on siis
kui üksinda jääd
siis ongi see hetk
kui enam ei jõua
ja pimedal ajal
on paremgi veel
ei ootagi enam
ja enam ei usu
et ükskord
tuleb veel päev..
Mu enda haual..
Mu enda haual..
ei ole kedagi kes loeks..
ei kuule kunagi.
neid lohutavaid sõnu
mis abiks on ja kellelegi toeks..
ei taha keegi üldse
ütelda neid sõnu
et olin hea
või püüdsin vähemalt
ma olin halb
mu kätele jäid rusked laigud
mis pärast paberisse pühkisin
ja kui Te tulete mu jälgedele järgi
siis hingele ei tasu iial küll.
On jäljed valged, justkui lumel käinuks
kuid hing must, on hauas tema koht..
Me oleme Jumalad..
Väikeste loomade väikesed hinged
on meie käes ja meie ei näe
sammume üle ja laseme mööda
oleme ise ja meie on päev..
väikeste loomade väikesed hinged
vaevlevad tihti ja meie ei näe
ei näe kuidas verele kisuti koonud
kuidas näpistas nälg
ja lõppes neil päev
me oleme nende jaoks justnagu jumalad
julmad ja isekad, isegi rumalad
me anname neile, mis üle meist jääb..
nemad annavad kõik.. ja nii iga päev..
Ei ole midagi..
ei ole midagi
mis hoiaks meid ja seoks
ei ole vahet mingit
ei matuseks ei peoks
me käime vaid
ja elama nüüd hetkel
ja meie puudutusi
te kunagi ei tea
ja vahel üsna harva
me nagu justkui näeks
et on see keegi eemal
kes ulatab meil käe
ei ole ikka midagi
mis hoiaks meid ja seoks
ei ole vahet mingit
ei matuseks ei peoks..
ja ka see pinnavärin
nii kiirelt ära kaob
justnagu endalt pärin
kas tõusen nüüd
või vaon..
Kolm sammu..
Kolm sammu astusin
ja kukkusin kui kaljult..
kolm sammu kõigest,
ei olnud see ju tee..
Kolm sammu,
ei tõesti polnud mingit hoogu..
kolm sammu..
ja olin teise aja sees..
need sammud olid
tehtud Sinu poole
Sa silmadega
suunasid mu teed..
nüüd silmad sulgesid
ja olen segaduses..
ei teagi..
tasub käia üldse veel..
Väikesed loomad..
Need väikesed loomad
nad elavad vaikselt
ja meie neid tihti ei näe
need väikesed loomad
miks segavad meid
nii kiire me jaoks on ju päev
all jalge me tallame
kõik nende rõõmud
ja kurbused samuti ka
meil teha on palju
ja väikesed asjad
me lihtsalt just laseme käest...
Tempel..
Justnagu tempel olid Sina
ja mina hauarüüstaja
Sa olid pühitsetud puhtaks
ja mina.. sissetungija..
siis olid mõttes ainult ihad
vaid mida tahtsin saada ma
ei andesta ma endal iial
et selline... just olin ma..
Su tempel alati jääb puhtaks
ükskõik, mis teised arvavad
ma olen Sinu, kuigi kuhtun
ma olen ikka Sinu jaoks..
Elu mõte..
Ma aru sain
et elul ongi mõte..
on üks idee ja siht ja käik ja kulg..
see väga keeruline,
kõigile ei sobi
ja tundsin kohe
see miski ongi mõeldud mulle toeks
justnagu valgus laskuks ainult minu peale,
ma tahtsin, mõttetused et mu elust kaoks
muu pööbel nõnda labaseks siis muutus
ei enam aega raiska nende jaoks..
ja kogemata sain siis pinnu näppu..
see oli esmaspäeval, minu meelest vist
nüüd ainult näpule ma mõtlen,
(on nii õudsalt valus)
jah, raske mõtlejale kanda tema rist..
