Esta Oja
Olen tavaline vananev naine keda ei jäta külmaks tundlikud luuleread.Oma suureks lemmikuks,hingesugulaseks
pean Virve Osilat.Vahel tema luuletusi lugedes tundub,et need on tulnud otsekui minu põuest.Ise teen arglike luulekatsetusi juba noorusest,kuid eks seda on teinud enamus meist.Olge Teie ka julged ja kirjutage !!!
Mõru elu
Sind rõhub kurbus,
mõttes küsid endalt:
Mis oli vale,
miks õhus nukrustolmu lendab?
Miks äkki kadus lembus,
sai võõraks lähedus?
Miks kustus koldevalgus,
nüüd meeldib jahedus?
Sa ära hingesoppi küll lase kaotusvalu,
peab elu pakkuma ka natukene mõnu!
Jääb ikka alles Sinu elu,
mis sest,et kohati ka üpris mõru!
Rõõmule lahti
Nukrus koob härmalõngadest võrku...
Ega sa ometi sinna ei kuku?
Kevadel jäta küll kurbus sa maha;
Aurab ju muld; uus elu saab koha.
Looduski piisavalt jõudu meil annab;
Teretab päike,meri tahet edasi kannab.
Ees on kõik ootused,soovid ja võidud,
Uued on tuttavad,kaugemad sõidud.
Elu nii ilus kui märgata tahad...
East ma ei räägi --- selle salgame maha!
Jagame mured kõik naljaga pooleks,
Võimatu jätame saatuse hooleks.
Ära jää kaugeks,ära sulge end sahtli,
Ole sa ikka veel rõõmule lahti!
FB
Just Sinuga räägin,mu sõber...
Hea on,et sind ma ei näe.
Nii saan ma öelda kõik hingelt,
Mõttes õlale panna sul käe
On raske alla suruda mõtteid,
Öelda seda,mida öelda ei saa...
Veel olen iseenesel ikkes,
Kuigi olla tahan ma uudismaa.
Teistele tundun ehk nõder...
Sära põues,ma päikest veel näen.
Ei suuda hoida ka pinget ---
Olgu valla kõik rõõmude väed!
Ütle,kas tahad sa olla mu sõber...
ära kuulata,mis tõi jälle päev?
Soovid ehk ise ka avada hinge?
Tähtis on --- seda keegi ei näe!!!
Augustikuu
Augustikuu tõi elule pöörde...
Jah,elu teeb ikka neid kurvikaid keerde.
Seisan ma vihmas ja kaugusse vaatan,
Ise ei teagi,mida siin ma nii ootan.
Kas tahan ma piiskadelt puhastusvett?
Enam ei piira mind ahistav kett.
Kas ees on elu mida praegu ei ole?
Kas tean mina isegi,kes ma just olen?
Augustikuu tõi elule pöörde:
Pea hoian püsti ja igatsen rõõme
Algus
Mul põues lõõmab hele valgus.
Kas on see lõpp või hoopis algus?
Veel ihkan päikest kinni püüda
ja nutta õnnepisaraid...
Ja kaugustesse rõõmsalt hüüda,
Veel laulda, ikka naerda vaid.
Veel tahan tunda hingesoojust
ja loodusega lähedust.
Veel jälgida kuis päike loojub
ja merest saada soolasust.
Nüüd alles tunnen seda valgust,
mis äratas mind elu algul.
Nüüd ma tõesti tajun valgust....
Ja see on ikkagi vaid ALGUS !
Depressioon
Ma ei tea,mis depressioon ---
Rõõmusid ma ise loon.
Kastepiisaist värskust saan,
põllukivi on mu saar.
Ilu päiksekiirtest koon,
vikerkaarest laule loon.
Värskest õhust purju joon,
Kalliskivid merest toon.
Unes olen Valge daam.
Päevaks ununeb see taas.
Unistused ikka hoos;
mõtteis täitub iga soov!
Meelerahu --- kindel soon.
Naeratus on minu kroon.
Mind ei murra depressioon...
ISE endale õnne toon!